Autor: Valter Sääsk

(Sõnavõtt Eesti Iseseisvuskongressil Paides 23.augustil 2003.a.)

“Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont!” Nõnda alustasid “Kommunistliku partei manifesti” kaks habemikku noormeest 1848.a. Marxi ja Engelsi manifestis olid esmakordselt välja kuulutatud peaaegu 150 aastat maailma hullutanud maagilised mõisted –  vabadus, võrdsus, vendlus! Nende sõnadega huulil tõusid barrikaadidele sajad tuhanded töölised üle kogu Euroopa ja revolutsioonidelaine põrmustas nii mõnegi pehkinud monarhia.

Kahtlemata aitasid 1848.a. revolutsioonid kaasa demokraatia arengule Euroopas, uut hoogu sai ametühinguliikumine ja töölise, kui peamise materiaalsete väärtuste looja roll tõusis mõõtmatult kogu ühiskonna silmis. Tundus, et ühiskond hakkab sest peale arenema harmooniliselt ja õiglaselt, kuid seda kahjuks ainult seni, kuni teatud rahvustunnusega rikkad ning mõjuvõimsad isikud ja grupeeringud otsustasid maailma arengu oma tahtele allutada. Milleks oodata, kuni riigid ja rahvad ise oma valikud teevad? Meie teame paremini, mis neile hea on ja aitame kiiremini helge homse kätte toimetada.

Ei ole siinkohal aega analüüsida, miks valiti just Venemaa, ega seletada, kelle dirigeerimisel ja kelle rahadega pandi toime venelaste autogenotsiid, kes oli tegelikult see klikk, kes seal võimu haaras ja miks arenesid sündmused just nii nagu see oli stsenaariumis ette nähtud. Võib öelda vaid üht – juhuslikkust oli siin vähe. Peamine oli aga saavutatud: ainus takistus Suur-Euroopa tekkele — õigeusklik tsaari-Venemaa — lakkas olemast, inimeste meeli ärevil hoidnud vabadusvaim murtud. Võimule saanud Lenin kuulutas otsekohe: ”Vabadus on väärtuslik, nii väärtuslik, et seda tuleb limiteerida!” Sündis koletu vabaduse, vaimu ja inimelude limiteerimise masin, mille rataste vahel hukkusid kümned miljonid inimesed, huulil ikka veel seesama –vabadus, võrdsus, vendlus.  Lenini “püha üritust” jätkas andeka õpilasena Stalin.  Peagi muutus tülikaks mõtlevaid inimesi lihtsalt seina äärde panna, ühiskonna tasalülitamiseks kutsuti ellu Gulag.

Kui tundus, et ei ole enam ühtki teisiti mõelda julgevat inimest väljaspool tsooni järele jäänud, võis Stalin rahulolevalt väita:”žitj stalo lutshe, žitj stalo veseleje!” Oma võimust joobunud Stalin muutus liiga isepäiseks – hakkas Venemaalt eelkäijate poolt varastatud raha , kulda ja muud vara välismaa pankadest tagasi nõudma ning asutas juba sotsialistlikku revolutsiooni vene tääkide toel tervesse Euroopasse eksportima. Timuka vastu suudab seista ainult teine võrdväärne timukas.

Telgitaguste teatud seltskonna vandenõulaste-stsenaristide toel upitati Euroopas võimule Hitler, kes suutis paari nädala võrra ennetada Stalini plaanitsetavat sissetungi Euroopasse ja purustas ootamatu löögiga N-Liidu tohutu sõjamasina eliitväed, millised olid juba koondatud Venemaa läänepiirile ja ootasid vaid signaali rünnaku alustamiseks. Kaks füürerit pidid vastastikku teineteist hävitama ja sillutama tee Suur-Euroopa rajamisele. Kuid ka siin ei läinud kõik plaanikohaselt. Kõigepealt pöördus Hitler oma mahitajate vastu ( Pärtliöö ja juutide pogrommid), seejärel asus USA kaotaja poolele ja Hitler pidi tänamatuse eest eluga maksma. Lääneliitlaste toel ootamatult tugevaks muutunud Venemaa laotas oma võimu terve Ida-Euroopa üle. Sai selgeks, et sõjalise jõu abil pole võimalik Euroopa Ühendriike luua. Muide, see oleks pidanud olema selge ka ilma proovimata, sest sama eesmärgi püstitamisel on alt läinud kõik eelnevad impeeriumirajajad, alates Roomast ja lõpetades Hitleri-Staliniga.

Vastavalt Atlandi Harta põhimõtetele pandi alus pika-ajalisele Suur-Euroopa loomise plaanile, mille erinevateks peatükkideks said Euroopa Majandusliidu ja Kaubandusühenduse loomine ning N-Liidu väljasuretamine relvastusvõidujooksuga väljastpoolt ning lagundamine “perestroika” ja “glastnostiga” seestpoolt. Temale etteseatud rolli mängis ülihästi välja Gorbatšov, kusjuures isegi Ida-Euroopa maade vabadusliikumiste stsenaariumid olid koostatud KGB otsesel juhtimisel ja ka lavastatud nende osavõtul. Kõigiti pidi jääma mulje, et sotsialism muutub inimnäoliseks ja N-Liidu diktatuur soodustab rahvaste enesemääramist. Tegelikuks eesmärgiks oli jällegi Venemaa kõrvaldamine Euroopa Ühendriikide loomise teelt. Selles valguses saavad selgemaks paljud raskestimõistetavad seigad Euroopa ja Venemaa lähiajaloos (Berliini müüri lammutamine, Ida-Euroopa maade kerge ja kiire üheaegne vabanemine, 1991.a. “kummaline” augustiputš Moskvas, Gorbatšovi langus ja Jeltsini tõus, Baltimaade veretu vabanemine jne.)

Enne väikeste rahvusriikide uut anastamist oli vaja nad üksteistest eraldada, lasta tekkida illusioonil vabadusest ja õigusest ise otsustada ning siis kõik koos, kuid ometi igaüks eraldi ja “omal vabal tahtel” jälle koondada ühe tsentraalse võimu alla. Tsiviliseeritult, parfüümilõhnaliselt, särava naeratuse saatel. Kõik üksteise järel nagu hanekari, sest hulgi tuleb odavam.

Ning jälle on Euroopat mööda käimas tont –  globalismi tont, huultel samad läägelt tuttavad  “vabadus, võrdsus, vendlus”. Ainult seekord ei tõuse barrikaadidele töörahva massid, vaid eurorahast pungil taskutega poliitikud ja riigiametnikud. Ei valmista ju suurriikide ja –korporatsioonide lobistidel mingit raskust ära osta väikeriikide ahneid ja moraalituid valitsusi, kelledel enamalt jaolt on sügavalt ükskõik, mis saab edasi nende riikidest ja rahvastest. Sõjalisel teel anastamine on palju kallim ja kunagi ei või ette olla kindel lõpptulemuses. Nüüd lubame kõigile suuremat vabadust ( “seda, mida te ära annate, saate liidus olles mitmekordselt juurde”), suuremat võrdsust (“ Euroopa kõrge elatustase laieneb hoobilt kõigile uutele liitujatele”) ja üleüldist vennastumist (“ meie ainus soov on osa saada teie raskest saatusest ning aidata kiiremini meile järele tagastamatu rahalise abiga”). Jälle on samad maagilised mõisted hullutamas inimeste meeli ning leidub hulgaliselt tõsimeelseid uskujaid. Usume, et hulgana koos olles saavutame kiiremini kõrgema elustandardi, aga unustame, et hulgas ei koondu mõistus ja intellekt, vaid ühetaolisus ning suured impeeriumid on mitu korda vähem efektiivsemad kui väikeriigid. Räägime tõsimeeli globaliseerumisest kui tänapäeva paratamatust ühiskonna arengumudelist, kuid unustame, et maailma ja inimühiskonna arengu tagab liikide, s.h. ka rahvaste ja riikide paljusus ja eripalgelisus, et globaliseerumise tupikteelt aitab kõrvale pöörata ainult iseseisvate riikide ühistöö, mitte stagneerunud ja ülereguleeritud superriigi juhtide irratsionaalne mõtlemine. Arvame, et igaüks meist üksinda ei suuda midagi ette võtta, aga ei pane tähele, et tavaliselt ikkagi otsustame üheskoos, et me ei võta midagi ette. Ikkagi kollegiaalne otsus ja keegi ei pea vastutama.

Meie Pupu-Juku väide “Elu läheb paremaks!” on veel tulevikuhõnguline. Alles siis, kui rahva selja taga on sulgunud Euroopa Liidu Gulagi rasked riivid, võivad kodumaised juudased stalinlikult raporteerida: žitj stalo lutshe – elu on läinud paremaks.

Ajalugu õpetab meid, et riigid ja rahvad hakkavad arukalt käituma alles siis, kui kõik teised võimalused on ammendatud. Kas ka Sina, Eesti rahvas?! Kas meie seitmesaja-aastases orjapõlves on veel mõni peatükk läbi käimata? Kas me tahame tulevastele põlvedele või nendele üksikutele etnilistele gruppidele, kes 50 või 100 aasta pärast veel eestlastest järgi on, jätta igavesti painava mõistatuse — kas Eesti riik reetis oma rahva või reetis rahvas oma riigi? Tulevaste põlvede vastus sellele sõltub paljus sellest, kelle tellimusel saab kirjutatud tänane ajalugu. Meile, teise iseseisvusaja alguses elavatele inimestele on selge küsimuse esimene pool. Riik või see klikk, kes end Esimese Eestina riigiks nimetab, on asunud Eestimaa reetmisele kohe peale iseseisvuse saavutamist ja jätkab seda üha kasvavas tempos senini, tallates jalge alla Põhiseaduse ja rahva enamuse tahte. Mõned aastad peale vabanemist kirjutas Ott Arder Eesti riigi valitsemisest : “Vaim on vardas ja krutib härg!” Tõepoolest on nii kodumaine, kui Euroopast saabunud näljane ja ahne härjakari juba 12 aastat söönud, tallanud ja reostanud meie Maarjamaad. Enamasti on ühed ja samad ikka ja jälle tagasi tulnud, jälle söönud ja jälle tallanud. Lühikese ajaga on andekast, rikkast, kõrge vaimsusega ja suure geopoliitilise potentsiaaliga väikeriigist järgi jäänud tühjakssöödud ja sõtkutud kõnnumaa, kust härjakarjal pole enam midagi võtta. Ainsa väärtusena on veel jäänud meie riiklik iseseisvus ja vabadus. Nüüd on ka sellele pandud hind ja leitud ostja. “Meie investeerime on suveräänsuse Euroopa Liitu”, kuulutas uhkelt Tunne Kelam, kes veel tosin aastat tagasi oli üks Eesti Komitee loojaid ja Põhiseaduse autoreid. Kui magus, uimastav ja hullutav on raha lõhn! “O tempora, o mores,” peab vana kuldsuu Cicero ikka ja jälle kordama, kuid tema nördimus ei lähe enam ammu kellelegi korda. “Kõik müügiks”, kuulutab meie üliliberaalne valitsusklikk. “Rohkem seksikaid mehi! Meil on veel rikkumata tüdrukuid ja noori naisi.

Tulge ja ostke, meil pole kahju, me tahame Euroopasse!”