Jaak Uibu, D.Sc                                                                                                                            Riigikogu 13. koosseisu  Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Postimees kirjutas kolm aastat tagasi: „Millist bürokraatlikku kadalippu peab läbima, et riigiteenistujatele mõeldud ametikirjavahetuse heatava meelespead võetaks lõpuks vastu“

Nimelt koostasime koos ametiisikutega Riigikogust, Riigikantseleist, kõikidest ministeeriumidest ja Tartu Ülikoolist, lisaks palju asjahuvilisi, kaheleheküljelise Ametikirjavahetuse meelespea, mis on Toompea Haridusseminari algatus ametikirjavahetuse muutmiseks sisukamaks, hoolivamaks ja operatiivsemaks. Seejuures pakkus rõõmu ametnike kaasatulek selle tööga. Meelespea on leitav googeldamisel Eesti Klubi portaalis.

Adresseerisime meelespea peaminister Jüri Ratasele, riigisekretär Heiki Loodile ja peaministri büroo juhatajale Tanel Kiigele avaldamiseks Riigikantselei veebilehel, sest seal oli ju üleskutse „Tule ja räägi kaasa“. Tuli aga tagasilöök, millest kirjutasin Postimehe võrguversioonis: https://arvamus.postimees.ee/4227983/jaak-uibu-vastutamatuse-hierarhia-meie-riigiteenistujate-seas

Lühidalt, Riigikantselei ametnik teatas minu artiklit kommenteerides, et hea asjaajamistava kohaselt ei saa ükski riigiametnik asuda täitma teise riigiasutuse ülesandeid, mistõttu minu taotlus edastati majandus- ja kommunikatsiooniminis-teeriumile. Selle ametnik teatas, et Meelespea jõudmine valitsusportaali pole välistatud.

Kolm aasta on möödunud kui linnulennul. Heiki Loot on tõusnud riigikohtunikuks, Tanel Kiik sotsiaalministriks, vaid Jüri Ratas püsib opositsiooni pahameeleks kindlalt riigitüüril. Tundsin, et aeg on pöörduda uue riigisekretäri Taimar Perekopi poole uute faktidega kirjakultuuri teemal. Kirjutasin talle 12.jaanuaril 2020:

„Küllap ei ole Teid asjasse pühendatud, mis puudutab minu pikaajalisi pöördumisi valitsusasutuste poole ja kogemusi nende ebarahuldavast kirjakultuurist. Püüdsin sellest mõningase ülevaate anda 09.12.2019 Teile saadetud kirjas, millele vastuse sain 10.01.2020 kui seda Riigikantseleist nõudlesin. Õieti ei olegi see vastus minu kirjale, vaid minu teavitamine kirja edasisaatmisest ühele asja eest vastutavale ministeeriumile. Riigikantselei „omaosalust“ selles nagu ei oleks, teema Riigikantseleid nagu ei puudutaks, nagu siin oleks kõik korrektne ja korras. Et see päris nii ei ole, seda allpool käsitlengi tuginedes „Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse“ sätetele. Toon näiteid viimastest kuudest:

  1. MSVS ei järgitud: Riigikantseleist saadeti minu kiri edasi alles kuu aja pärast, mitte viie päeva pärast ja jäeti mind seaduses sätestatud ajal teavitamata. Ei suuda ette kujutada, et kirja edasisaatmiseks kulus tervelt kuu aega. Sisuline vastus Riigikantseleist ja tema rollist kirjakultuuris on saamata. Kirja tekst lubab kinnitada, et Riigikantselei pädevusse kirjakultuur nagu ei kuulugi. Meenutan, et märgukirjadele mittevastamine on Euroopa hea haldustava rikkumine.
  2. MSVS ei järgitud: Vastamata on minu kiri Peaminister Jüri Ratasele ja Teile 22. novembrist 2019 argumentidest maaeluminister Mart Järviku vallandamise vastu. Järvik oli esimene maaeluminister, kes soostus Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi käivitama.
  3. MSVS ei järgitud: Vastamata on minu kiri Peaministrile Riigikantseleisse 24.oktoobrist 2019, kus palusin Peaministri sekkumist, et sündimus lisataks rahvastiku tervise arengukavasse. [Lühendan mõneti siinkohal, aga kui keegi tahab teada kogu teksti, siis see on saadaval Riigikogu avalikus dokumendiregistris 13. jaanuari 2020 kande all https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/31a13707-b086-48da-9587-9129d327584d . Sündimuse teema aktuaalsust rõhutavad Statistikaameti värsked andmed, mille kohaselt aastal 2019 sündis ligi nelisada last vähem kui 2018, hoolimata ministrite poolt elanikkonnale antud julgustavatest suunistest. Ilmselt ei ole lubadustel piisavat katet ].
  4. Poolametlikus kirjavahetuses on mulle sotsiaalministeeriumist teatatud, et minu soov rahuldatakse, kuid miks selle kuulda võtmiseks oli vaja pooleaastast kirjavahetust erinevate võimutasandite vahel? Kas peate niisugust asjade käiku normaalseks? Asi puudutab ka Riigikantseleid, mille eesmärk Põhimääruse järgi on aidata tagada head riigivalitsemist. Kui ilmselge vajaduse sisseviimiseks kulus minul kui teadusdoktoril ja endisel Eesti peasanitaararstil ja tervishoiuministri asetäitjal pool aastat, siis mida suudaks Eesti tingimustes üks tavakodanik, kellel ometi on piisavalt mõtteid Eesti elu ratsionaalseks korraldamiseks!? Kui tegemist pole riigi toimimist pidurdava ebarahuldava kirjakultuuriga, siis kuidas Teie olukorda kvalifitseerite? Kas kaasamine ja osalemine Riigikantselei portaalis on vaid õngekonks lihtsameelsetele!
  5. Pöördun probleemiga Teie poole ka kui Riigikantselei endine töötaja. Minu tegevuse kohta Riigikantseleis on Rahvusraamatukogu digaris talletatud „Avaliku sektori ettepanekud ja arvamused Eesti Vabariigi rahvastikupoliitika aluste koostamiseks: aruanne Riigikantselei töövõtulepingu nr. 02-17 24.01.03 raames teostatud küsitluse tulemustest“. Et see töö pole aktuaalsust kaotanud, sellest kõnetab aruande allalaadimise arv – kaugelt üle 600 korra, mis on veelgi kasvamas.

Tean, et Teil on piisavalt hoobasid kahetsusväärsae olukorra muutmiseks. Teile allub tippjuhtide kompetentsikeskus, kes saaks korraldada koolitusi nii majasiseselt kui teiste asutuse kaasamisega. See töökultuur, mis on loodud Riigikantseleis, levib paratamatult teistessegi valitsusasutustesse nii heas kui halvas. Võib olla isegi Presidendi Kantseleisse, kus minu märgukirjadele vastatakse vaid kaanoniga „Täname Teid hea ettepaneku eest, mida President saab rakendada oma edaspidises tegevuses“.

Sellest teavitasime „Ametikirjavahetuse meelespeas“ juba 2017. aastal, aga midagi pole muutunud. Vaja on t a a s t a d a Riigikantselei varasem vastutus ja kompetentsus ametikirjavahetuse osas. On naeruväärne, kui Riigikantselei peab nõu küsima dokumendihaldusnõukogult, nagu juhtus minu 09.12.2019 kirjaga“.