Autor: Valter Sääsk

(Sõnavõtt ERARE näituse avamisel Toompea lossis 10. juunil 2009.a.)

Palju aastaid tagasi, veel päris noore mehena, siis kui ma hakkasin sügavamat huvi tundma ühiskonnateaduste ja riigijuhtimise probleemide vastu, sattus mulle kätte Niccolo Machiavelli monumentaalne teos „Il principe“, õigemini selle ingliskeelne tõlge „The Empire“. Kuna selle tõlkeid eesti või vene keelde tol ajal ei leidunud (vist ei ole neid seniajani!), püüdsin seda siis pureda inglise keeles. Muide, Machiavelli raamatut soovitaksin ma lugeda kõigil neil, kes iseend manipuleerides, partei-lojaalsena karjääri tehes või lihtsalt õigel ajal õiges kohas olles on sattunud riigitüüri juurde, et nad veidikenegi hakkaksid aru saama sellest, millega nad iga päev tegelevad…

Mul on harjumus teha loetud raamatutest väljakirjutusi ja, hiljaaegu vanu märkmeid lehitsedes, leidsin tollest ajast Machiavelli kirjapandud mõttetera: „If you want to protect something or to avoid a disaster of some social system, you have to return to the sources of them“. Ehk siis maakeeli: „Kui te tahate midagi kaitsta või ära hoida mõne sotsiaalse süsteemi hukkumist, peate tagasi pöörduma selle lätete juurde“.

Nii Eestis kui kogu maailmas tormab üliliberaalne majandusmudel üha kiirenevas tempos oma huku poole. Mul ei ole täielikku ülevaadet maailma kõigist maadest, kuid Eesti poliitikud on kogu uue „iseseisvusaja“ aastate jooksul teinud kõik neist oleneva, et seda hukku maksimaalselt kiirendada, st. läbi lõigata eestlaste elujõu juured, hävitamaks kõik, mis pikemas perspektiivis võiks toimida rahva normaalse taastootmise allikana. Need on kalamajandus, laevandus, rahvusliku tootmisega ettevõtted ja kõige peamine – täielikult on ruineeritud külaelu ja talupidamine, rääkimata maade, metsade ja ranna-alade mahaparseldamisest välismaalastele.

90-ndate algusaastail loosungiga „Plats puhtaks“ võimule smuugeldatud laps-ministrid oskasid mõne aastaga hävitada kogu viimase 40 aastaga loodud rahvusliku rikkuse. Maa täitus tondilossidena seisvate paljaks riisutud tootmishoonetega ja rohtunud ning võssakasvanud põllu- ja karjamaadega. Plats löödi nii puhtaks, et kivi ei jäänud kivi peale, isegi elektrikaablid ja veetorud urgitseti maa seest välja. Klassikaline proletaarne lähenemine riigi juhtimisele, nagu õpetabki töölisklassi kuulus Internatsionaal (muide, parim kuriteo koosseisu kirjeldus kriminaalkoodeksi järgi!): „Мы старый мир разрушим до основанья и затем, мы новый мир построим, кто был ничем, тот станет всем!». Pole vist vaja meenutada talumehe elutarkust, et midagi uueks muutes ei hävita ükski arukas inimene vana asja täielikult, vaid jätab alles eelmise põlvkonna saavutatu ja elukogemuse ning muudab selle ajakohaseks. Aga mida võiski loota neilt, kes alles olid „mitte keegi“ ja nüüd endalegi ootamatult said „suurteks tegijateks“, „kõige kõigemaks“.

Eelneva jutuga tahan ma öelda, et kõik see süsteemselt hävitatu ongi rahva elujõud, alias sotsiaalse süsteemi „allikas“, mille juurde Machiavelli hädaohu korral soovitab tagasi pöörduda. ERARE programmi võibki veidi utreeritult pidada makiavelliliku tagasipöördumise katseks rahva elujõu allikate juurde.

Tahan avaldada suurt tunnustust hr. Jaak Uibule ja hr. Kalev Kotkasele, kes ERARE programmi käivitamise initsiaatoritena on asunud maaelu ja koos sellega riigi hukkumise ohtu teadvustama neile, kellest sõltub Eesti riigi ja maarahva tulevik. See, et riik on eraldanud 2013. aastani riigi eelarvest ja EL tõukefondidest maaelu edendamiseks ning noorte perede maaletoomiseks

14,5 miljardit krooni, on kahtlemata märk sellest, et mingi arusaamise alge riigivalitsejate peades on sündimas. Ainult nad püüavad jällegi probleemi lahendada neile ainuarusaadaval moel: erinevate ametkondade ja ministeeriumite poolt väljatöötatud ÜRITUSTE  PLAANE realiseerides. Nagu selgus hiljuti Riigikogu komisjonide ja Toompea Haridusseminari liikmete ühisnõupidamisel, on vähemalt 5 ametkonda töötanud välja selle probleemi lahendamiseks oma ürituste plaanid, millised omavahel absoluutselt ei haaku, rääkimata nende mõjust valitsuse poolt vastu võetud otsustele. Nagu kirjutas seda kajastades Raplamaa ajaleht „Nädaline“, need plaanid on nagu pikkades võimukoridorides lõpmatult kulgevad paralleelsed sirged, mis mitte kusagil ega mitte kunagi ei lõiku. Nagu tavatseb öelda Nõmme Raadio, ka siin on „pakutud probleemi lahendus hullem kui probleem ise“. Aga „ürituste“ korraldamisega saab ju raha ilusasti jagada selle korraldajatele, „sisukad“ aruanded laekuvad õigeaegselt rahastajate laudadele ja, kui lõpuks reaalset tulemust polegi, tõdetakse kui mitmendat korda juba lihtsameelselt, et „me nii pingutasime, aga rumal rahvas ei mõistnud meie indu, ega tulnud järele“. Klassikaline „reaalsete tingimuste loomise asendamine ürituste korraldamisega“

(Ü. Vooglaid).

Kahjuks peame tõdema, et ERARE programmi realiseerimine ei saa anda märgatavaid tulemusi enne, kui Riigikogu ja Vabariigi Valitsus lõpetavad riigi juhtimise aktsiaseltsina, mitte enne, kui maaelu taaselustamiseks alustatakse maaelu normaalse kulgemise tingimuste taastamist. See tähendab mitte ainult vajaliku infrastruktuuri, vaid ka elukõlbuliku sotsiaalse keskkonna uuestisündi maal. Peale looduskeskkonna on maal teatavasti vaja uuesti luua oma kultuuriline, hariduslik, vaimne, majanduslik, olmeline, sotsiaalne jne. keskkond. Nende tingimuste olemasolul pole vaja korraldada ÜRITUSI, maaelu taastub isereguleeruva süsteemina ise. Parim valitsus on see, kes ei sega oma rahval normaalselt elamast.

Tänan!