Mati Väärtnõu

Täna tundub ketserlik olevat meenutada seda ülevat tunnet, mis valdas meid omariikluse taastamisel 90ndate alguses. Öölaulupeod, Balti kett- unustamatu õlatunne ja rahvuslik ühtsus. Tagasi saadud vabadus ja iseseisvus näis andvat rahvale uue elujõu. Paraku sellega kõik lõppes. Keegi ei osanud siis arvata, et juba 20 aastat hiljem peame tõdema: me ei ole osanud oma riiki valitseda ja oleme ise oma rahva hoopis hukule määranud. Selle asemel, et ehitada oma riiki üles, põgenesime kogu aeg mineviku varjude eest. Kogu meie teadlik riiklik poliitika toimus ainult ühel eesmärgil – kaugemale Venemaast. Selle sihi elluviimisel kadus kaine mõistus ja loogiline mõtlemine. Jäi ainult minevikuemotsioon. Selle tulemusena peame tõdema, et tänaseks on Venemaa eest kaitsmiseks ette võetud meetmed palju rängemate tagajärgedega kui ükskõik milline agressioon ida poolt seda saanuks või võinuks tekitada.
Me unustasime oma lapsed. Meie ideaaliks sai raha, mitte rahvuslik ühtsus. Meie suundumuseks sai jõudmine 5 rikkama riigi hulka, mitte Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikus. Meie lapsed kasvasid selles vaimus. Need lapsed, kes oma nooruse tõttu enam ei mäleta taasiseseisvuse hardaid hetki. Nad on täna 25 ja nooremad ning suures osas on nende arusaamine oma rahvast, kultuurist ja keelest olematud. Just see võib saada kirstunaelaks Eesti riigi ja rahva kestvusele.

Praegu ei ole enam saladus, mis plaanid on EL eestkõnelejatel algusest peale olnud. Me saame lugeda sellest näiteks 13. oktoobri EPL artiklist „Kas käes on Euroopa Ühendriikide aeg?“ või sama lehe 4. novembri artiklist „Euroopa euroopastamine“.

See on ühtse liitriigi, Euroopa Ühendriigid, loomine. Selles suunas on liikunud kogu meie valitsus viimase 10 aasta jooksul. Kedagi ei ole häirinud see, et tegelikkuses puudub selleks rahva volitus, kuna meie Põhiseadus keelab sellises föderatsiooni loomises osalemise. Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletus andis ainult volituse riikide liitu kuulumiseks lähtudes Eesti Vabariigi Põhiseaduse aluspõhimõtetest. Igasugune ühtse liitriigi ehk föderatsiooni ilming on vastuolus Põhiseaduse §-ga 1 ja sellel teel liikumine (ka EFSF-i heakskiit Riigikogus) on võrdsustatav varjatud riigipöördega. Vesteldes Tallinnas kasvanud noortega sellel teemal, tõdesin üllatuseks, et suur osa nendest näevadki Eesti tulevikku ainult Euroopa liitriigi osana. Täiesti süüdimatult leitakse, et oma rahvuskultuuril ei ole mingit väärtust ning Euroopas võikski olla üks keel ja ühtne uus rahvusidentiteet. Teisisõnu meie noorsugu on valmis looma ise meie vanema generatsiooni poolt põlatud nn juurteta nõukogude inimest ehk sovjetti Euroopa kastmes. Põhiseaduse vastuolu kohapealt arvatakse, et eks tuleb see hääletusele panna ja Euroopa Ühendriikide kasuks ümber teha. See on meie riigivalitsemise tulemus. Viies kolonn ei ole mitte siinelavad muulased, vaid meie endi tänased riigivalitsejad ja nende poolt kasvatatud juurteta noorsugu.
Selles valguses on mõistetav, miks Lauluväljakul toimunud „Vabaduse Laul“ ära vusserdati. Selle organisaatorite põlvkonnale ei ole mingit tähendust enam meile vabaduse toonud aadetel ja tunnetel. Ja just seetõttu ollakse valmis ka tagasivõidetud suveräänsusest koheselt loobuma. Ma ei oska öelda, millisel viisil on nende noorte inimeste rinnus võimalik rahvustunnet elustada. Ja kas üldse on see enam võimalik. Kuid ma tean seda, et oma rahvusest ja kultuurist loobumisega sülitame oma esivanemate mälestusele ja aadetele, nende poolt oma rahva kestmise eest valatud pisaratele ja verele.

Kas me tõesti peame jagama liivlastega sama saatust või on meil veel mingi väljapääs?!