Autor: Malle Salupere

Eesti iive olevat tõusule pööranud. Kui selgus, et viis hinge on ikka puudu, võeti teema päevakorrast maha ja hakati promoma kodusünnitusi (kokkuhoid haigekassale?). Tegelikult pole valitsus mitte sündivust suurendanud, vaid pensionäre tervislikult elama sundides surevust vähendanud. Muidugi, iibenäitajaid saab ka nii parandada, iseasi, kui jätkusuutlik on elu riigis, kus viimasel ajal lapsi sünnib aastas vähem, kui on rahvastikus 85- aastaseid ja vanemaid.

Ametlik poliitika, nagu kirjutas 1000-kroonise lapsetoetuse eestvõitleja Aino Järvesoo oma viimases pöördumises poliitikute poole veebruaris 2003, soodustab rahvuslikku autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist.

Kui 1990 sündis 24 006 last ja 0-14-aastaseid oli 350 134, 65 ja vanemaid aga oli ligi poole vähem – 179 605, siis 2007 oli lapsi vaid 199 744, vanureid aga 49 774 võrra rohkem ehk 229 379 (Eesti Statistika aastakogumik Rahvastik 2005-2006). Elame vananevas ühiskonnas: 1989 moodustasid kuni 15-aastased kogurahvastikust 23% ja 65+ kõigest 12%; 2009 oli lapsi vaid ligikaudu 15%, vanureid aga üle 17%. Kust tulevad siis meie tulevased sünnitajad ja kodukaitsjad? Kogu maailmas, muide, sünnib sekundis kaks ja sureb üks inimene.

Suured kultuurriigid elavad taolised mõõnaperioodid üle, Eestit ähvardab Rein Taagepera kujundliku ennustuse järgi kohe-kohe vetsupoti mulks. Tühjaksjääva Eesti maad ja varad on juba müüdud, elanike väljaränne on ületamas Esimese maailmasõja eelset viiendikku, aga selmet mõelda rahvana ellujäämisele, tegeldakse aktiivse silmamoondamise ehk oma põleva mütsi vaenlase kuju taha peitmisega. Rahvastikuprobleemidele ei paku aga lahendusi ükski seninähtud valimisprogramm.

Laulva revolutsiooni emotsioonide ja lootuste beebibuum (üle 24 000 sünni) asendus kiirelt musta masenduse ning sündivuse kahekordse langusega –üheksakümnendatel jäi ainult surmade tasakaalustamiseks sündimata ligi 60 000 last. Nullindate puudujääk on alla 30 000; kuni 2008 oli märgata sündivuse aeglast tõusu, aga kriis pööras emapalgale vaatamata selle jälle langusele. Pole ka ime, sest nagu minister Lukas hiljuti tunnistas, saavad kolm kõige rikkamat kümnendikku ehk detsiili kuus kümnendikku peretoetustest, muidugi emapalga ehk vanemahüvitise arvel.

Minimaalset vanemahüvitist suurusega 4350 krooni saab enam kui kolmandik sünnitajatest, kuid maksimaalsetele vanemahüvitistele (ca 700 last, neist u. veerand issi hoole all) kulub raha kaks korda niipalju kui minimaalsetele (üle 5500 ilmakodaniku). On üldteada, et nende palkade väljajoonistamiseks tehakse igasugu trikke, ja saadav hõlptulu jagatakse tihti ülemustega (massiline mahavaikitav korruptsioon!). Siin ei tule seaduseandjatel meeldegi, et kõik lapsed on võrdsed, mida korrutatakse siis, kui tuleb jutuks naeruväärsete lapsetoetuste (0,6 eurot päevas) diferentseerimine.

Mõukogudeaegse pensioniseaduse järgi lisati iga 8-aastaseks kasvatatud lapse eest kaks staažiaastat, suurem osa tänaseid pensionäre seda “emapensioni” saabki. Mul endalgi on kuus lisa-aastat ehk 13. pension ammu käes, aga tänaseid alampalgalisi sünnitajaid karistatakse hoopis pensioni äravõtmisega. Võiks parem lubada iga tööaasta täie eest arvestamist ja kõrgepalgalistele kehtestada ülempiir – näiteks kolm aastat ühe eest.

Kas parteimaastikul leidub veel mehi?

Nii nagu Klaasi tuhk lakkamatult koputas Thyl Ulenspiegeli südamele, peaks tookordne Aino Järvesoo valimiseelne küsimus ometi kord jõudma parteifunktsionäride teadvusse. Ta aimas õigesti, et ei näe selle ilmumist, aga lootis vastamist eesti rahvale. Kordame:

„Kui me tahame olla riik, mis on „magnetiks“ suurtele kestvatele välisinvesteeringutele, siis ei või me täna jääda kaduvaks rahvaks, vaid peame tegema kõik selleks, et säilitada ja kasvatada oma inimkapitali.

Kui me tahame olla atraktiivne turismimaa, siis ei tohi me jääda AIDSi leviku kiiruse poolest esikohal olevaks riigiks maailmas või alkoholi imedemaaks.

Aateliste inimeste defitsiit muudab Eesti paratamatult eesmärgita tühermaaks

Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus. Ka kõige grandioossem välisabi ei saa muuta meie rahvuslikku hoiakut perekonna loomise suhtes. Ainult teie, härrad riigimehed, saate seda teha. Olge mehed! Peatage riigi ja rahva allakäik!

Selleks ootab eesti rahvas teilt POLIITILIST TAHET JA RAHVUSLIKKU KOKKULEPET, aga ka ajakirjanduses avalikku vastust küsimusele:

Mida Teie erakond on teinud ja teeb edaspidi selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?

Vastust oodates jätan oma rahva saatuse teie hooleks.“

Vastuseks oli täielik vaikus…  Mida arvata kultuurriigist, mis olukorras, kus seda keegi väljastpoolt ei ähvarda, aina suurendab sõjalisi kulutusi, kipub igal pool võõrriikides korda looma ja jätab oma kasina kasvava põlvkonna sõna otseses mõttes nälga?