Autor: Valter Sääsk

Inimkonna kogu teadaoleva ja ka meie eest kiivalt varjatava ajaloo kestel on inimeste kujutlusvõimet ärevil hoidnud universumi ja mõistusega elu tekke müsteeriumid. Astronoomid ja füüsikud, matemaatikud ja filosoofid ning paljude teiste teadusharude helgemad pead on piike murdnud oma versioone kaitstes ja nende eest võideldes.

Viimasel ajal on enamik teadlasi siiski saavutanud üksmeele selles, et universum koosnevat lugematust hulgast suurtest (galaktikad ja tähesüsteemid, planeedid ja muud suuremad ning väiksemad taevakehad) ja väikestest (füüsiline aines kogu oma mitmekesisuses aatomite ja selle koostisosadeni välja) aineosakestest, st. mateeriast. Universum ise aga aeg-ajalt kokku tõmbudes ja seejärel jälle „Suure Pauguga“ laiali paiskudes sündivat ikka ja jälle uuesti. Sõjakas materialism on suutnud ka universumi muuta suurte ja väikeste asjade konglomeraadiks, elutuks asjaks, mis alluvat ainult gravitatsiooni seadustele.

Kuid vastavalt sellele, kuivõrd on avastatud üha väiksemaid mateeria osi, hakati nägema, et aine polegi stabiilne, vaid pidevas liikumises, vahelduv ja voolav, aine osakesed ise aga hakkasid kaduma energiaväljadesse. Kui aga hakati vaatama veel lähemalt, ilmnes, et ka energia kippus hajuma teadvusse, maailm hakkas üha rohkem muutuma suure mõtte sarnaseks.

Tänapäeva tuumafüüsika õpetabki juba, et mateeria osakesi polegi olemas, on ainult energia, millest kogu universum koosneb. Oleme kaotamas ettekujutust maailmast, mis koosneb ainult suurtest ja väikestest asjadest. Me peame leppima tõdemusega, et senine universumi käsitlus objektina peab tegema ruumi uuele arusaamisele universumist kui subjektist. Kuid tavamõistuse jaoks on hüpe objektilt subjektile väga suur. Me pole veel saavutanud taset, et oleksime valmis tunnustama aega ja ruumi mõtteloominguna, seepärast räägime ikka veel asjadest. Selle asemel, et vaidlustamata nõustuda sellega, mida me arvame nägevat, peaksime püüdma situatsioone vaadata seestpoolt. Et aru saada, mis siis ikkagi tegelikult toimub.

„Suure Paugu“ teoreetikute väitel lõpetavat universum millalgi oma paisumise ja kukkuvat kokku ülitihedaks tuumaineks, mis siis jälle kriitilist massi saavutades laiali paiskub. Kogu universumi mass ühes jalgpallis!? Olgu kasvõi planeedi suuruses. Teisiti ei saavat olla, sest universum on ju materiaalne objekt! Ja materjal ei saavat kuhugi kaduda. Kuidagi ei taheta tunnustada universumit subjektina ega suudeta mõista mateeria muutumist energiaks ja energia muutumist omakorda tagasi mateeriaks. Tarvitseb meil ainult oma teadvusse lasta universumi-subjekti ja mateeria-energia mõisted, kui kõik asub oma kohale. „Suure Paugu“ teooria on täiesti aktsepteeritav ja loogiline, kui me ei välista mateeria muundumist energiaks ja vastupidi. „Suur Pauk“ ei ole selles mõttes sugugi ainukordne ega unikaalne, sest samalaadsed „Väiksed Paugud“ on kestnud ja kestavad universumis lakkamatult tema eksisteerimise algusest peale. Astronoomid avastavad universumis ridamisi „musti auke“, millistel on tohutu gravitatsioon, kuid ükski instrument neid ei näe. Üritatakse rääkida mingist kosmilisest tuumainest (ka antiainest!), mille aatomikaal ületavat miljardeid kordi kõigi teadaolevate ainete kaalu. Jällegi aine, jälle ainult mateeria! Kui me juba leppisime kokku vaadelda universumit subjektina ja nõustusime, et ta koosneb tervikuna energiast, miks me siis kardame astuda seda viimast sammu? „Musta augu“ teke ja eksistents pole ju midagi muud, kui mateeria muundumine energiaks! Auk mitte ei neela planeete, nagu joonistavad oma arvutigraafikates kineastid-fantastid, vaid toimub mateeria muundumine energiaks, mille maht ei pruugi olla suur, kuid gravitatsioon kõigist „neelatud“ objektidest säilib. „Musta augu“ eksistents kestab seni, kuni teatud tasakaalu murdudes (loe: Kõrgema Aru sekkudes) energia muundub mateeriaks ja „Must auk“ Supernoovana laiali paiskub.

Siin on möödaminnes ka Supernoova toimemehhanism, mille selgitamise kallal maailma teadlased seniajani tulemusteta päid murravad!

2008.a. september läheb maailma teaduse ajalukku sündmusega, mida on juba enne selle tegelikku algust tituleeritud „ajalooliseks eksperimendiks“, „suure paugu päevaks“, „tõekssaanud ulmefilmiks“ jne. Jutt on Šveitsi ja Prantsusmaa piirile Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERN) poolt maa alla ehitatud 27 kilomeetri pikkusest ringtunnelist, nn. hadronite põrgatajast. Eksperimendis osalevad teadlased peavad võimalikuks, et katse lubab neil näha täiesti uut maailma, kuigi ikka ja jälle ainult materiaalset maailma. Kui seniajani on elementaarosakeste füüsika standartmudel olnud pelgalt teooria (kuigi teatud määral katsetega kinnitatud), siis uuemal ajal on saanud selgeks, et osa nähtusi jääb väljapoole senise standartmudeli piire. Hirmkallis maa-alune ringtunnel ehitati ja kümned tuhanded maailma tipp-teadlased kaasati ainuüksi selleks, et leida (või ka lihtsalt tema eksisteerimise fakt tuvastada!) müstiline Higgsi bason või „jumalaosake“, nagu teda nimetatakse populaarteaduses. Materiaalsete aineosakeste (prootonite ja ioonide ) tohututel kiirustel põrgatamisel surutakse sellest vabanev energia ülitillukesse ruumi ning selle tulemusena loodetaksegi saada see „jumalaosake“. Andes Higgsi basonile nimeks „jumalaosake“, on sellega kas teadlikult või alateadlikult viidatud tõsiasjale, et mateeria muutmine energiaks on senini olnud jõukohane ainult Loojale või Kõrgemale Arule. Aga just nimelt reaalse mateeria muutmist energiaks mainitud „suure paugu päevaga“ saavutada tahetaksegi, kuigi keegi ei ole seda julgenud välja öelda, kõnelemata katse programmi kirjutamisest. Kui „jumalaosakese“ all ei mõelda just mateeria muundumisel saadud energiat, — aga selle kohta igasugused vihjed tõepoolest puuduvad –, siis meenutab see teadlaste hiideksperiment küll tuntud naljalugu, kus seotud silmadega seltsimehed otsivad pimedas toas musta kassi, keda seal tegelikult polegi. Katse eesmärk on püstitatud vääralt: väikseid aineosakesi põrgatades püüame saada veel väiksemaid, kuid ikka ja jälle materiaalseid osakesi, olgugi jumala nimega. Selle asemel, et nimetada asju õigete nimedega ja üritada muundada mateeria energiaks. Aga sellise tulemuse saavutamist tunnelisse sisendatud polegi!

Meie sõber Must Kass / Energia / „Must Auk“ aga vaatab oma kosmiliselt kõrguselt sapiens sapiensi ponnistusi pealt ja muheleb vuntsi!

Kuid kas oleks üldse maailma teadlaste tänapäevastele arusaamadele ja teadmistele tuginedes võimalik defineerida, ette valmistada ja läbi viia tõeline „musta augu“ tekitamise katse?

Saksa teadlane ja filosoof Schrödinger on öelnud: „Ülesanne on mitte niivõrd näha seda, mida keegi pole näinud, vaid mõelda, mida keegi pole mõelnud, selle üle, mida kõik näevad“.

Tõepoolest, paljud meie hulgast teavad ja on isegi kogenud energeetilise maailma (astraalmaailm, õhukese mateeria maailm, hingede maailm) eksisteerimist. Vaevalt, et tänapäeval ükski haritud inimene võiks seada kahtluse alla hingede maailma olemasolu. Energeetilise hinge tulek arenevasse lootesse ja selle lahkumine sealt peale organismi surma on ka teaduse poolt tõestatud ja üldiselt aktsepteeritud fakt. Ka surematute hingede teadvuslik eksisteerimine väljaspool aega ja ruumi hingede maailmas väikeste energiakogumitena leiab järjest enam uusi tõendeid ja tunnistajaid (Vt. Michael Newton „Hingede rännak“, „Hingede ettemääratlus“, „Eludevaheline elu“ jt.). Seega võime teatud mööndusega väita, et meie kõigi silme all toimub pidevalt energia (hinge) muundumine mateeriaks (organismiks) ja mõne aja pärast mateeriast tagasi energiaks. Ainult meie kõiketeadev inimene pole veel õppinud sellesse protsessi sekkuma. Ja ega niipea suudagi, vähemalt mitte enne, kuni see tarkpea pole iseenda isiklikus peas paika pannud universumi ja inimese eksistentsi põhilised kriteeriumid. Nendest peamine on tunnistada universumit ja inimühiskonda  energeetilise subjektina, aga mitte asjade kogumi ja manipuleerimise objektina!

Vaatleme nüüd põgusalt inimühiskonna eksisteerimist läbi aastasadade ja tuhandete.

Einar Laigna on väitnud, et seni on kõik ühiskondlikud formatsioonid olnud orjanduslikud, vähemalt alates „kuldajastu“ lõpust ja nn. tsiviliseeritud ajaloo algusest, umbes 10500 aastat e.m.a. Temaga on võimatu mitte nõustuda. See, et me oleme andnud erinevatele ühiskonnakorraldustele  erinevaid nimetusi, ei muuda asja sisu. Sest põhimõtteliselt on ju ühiskond igipõliselt jagunenud valitsejateks ja valitsetavateks. Valitsejad on alati püüdnud erinevate jõustruktuuridega (valitsejatele soodsad seadused, sõjavägi, politsei, kohtud, religioon, inkvisitsioon jne.) hoida valitsetavaid oma alluvuses, nõudes neilt makse ja muud vajalikku enda isikliku heaolu ja võimu tagamiseks. Kui valitsetavate hulgas ongi erinevatel ajalooetappidel hakanud toimima teatud sünergia, st. ühine koostöö tahe oma ikestatud seisundist arusaamiseks, teadmiste omandamiseks, oma tervise ja kodu kaitsmiseks, oma geneetilise potentsiaali säilitamiseks, lõppkokkuvõttes oma sõna maksmapanemiseks iseenda ja riigi saatuse määramisel, siis on valitsejad praktiliselt alati kasutanud väga karme ja julmi meetodeid taoliste meeleolude väljajuurimiseks. Me teame ajaloost sadu ja tuhandeid vägivalla näiteid, kuidas valitsejad on oma alluvatega koletuslikult ümber käinud ainuüksi sellepärast, et viimased on ilmutanud arglikku püüdu iseenda saatust määrata. Piisab, kui nimetada ainult vana- ja keskaja valitsejate tapatalguid omaenda rahva hulgas, teadlikult vallapäästetud mõttetuid sõdu ja epideemiaid,  inkvisitsiooni ja nõiajahti keskajal, loodusrahvaste ja nende kultuuride hävitamist Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Austraalias, Kaug-Põhjas jm., tervete rahvaste ja eeskätt nende arukamate esindajate küüditamisi, genotsiide jne. See, et tänapäeva maailmavalitsejad oma vägivalda valitsetavate kallal dekoreerivad sõnavahuga demokraatia viimisest nendele, omavoli nimetamisega „esindus-„ või „osalusdemokraatiaks“, ei muuda jällegi diktatuuri olematuks. Demokraatia selle sõna õiges tähenduses saab kas olla või mitte olla. Igasugune hämamine „esinduse“ või „osalusega“ näitab ainult valitsejate varjatud püüdu iga hinna eest oma võimu säilitada, st. põlistada endi kui valitsejate õigust määrata valitsetavate saatust.

Viimase sajandi jooksul on enamik vägivaldselt kokkuliidetud impeeriumitest (välja arvatud võib-olla N. Liit) andnud oma asumaadele „iseseisvuse“. Sellega muudeti otsene sõjaline ekspansioon nende rahvaste kaasaegseks orjastamiseks võimule upitatud marionettide, salaühingute, hukatuslike laenuprotsentide ja loodusvarade riisumise abil. Ka mitmesugused „abiprogrammid“ ja kodusõdade õhutamised nendes maades on osa tänapäeva moodsast valitsemispoliitikast. Sama pasunat puhuva meedia kaasabil on õnnestunud taolist kosmilist valet  inimeste peadesse tõe pähe taguda. Leidub uskujaid, eriti kui puudub alternatiivne tõene informatsioon.

Paljudes maades moesõnaks muutunud KODANIKUÜHISKONNA loomise idee teenib sama eesmärki. Kuna nüüd on kombeks kõikjal rääkida demokraatlikust valitsemiskorrast, siis ei sobi ju endast lugupidavatel riikidel lasta välja paista valitsejate diktatuuril kogu tema eheduses. Sellist luksust võivad endale lubada veel vaid Kuuba ja Põhja-Korea taolised reliktid. Las kõik saavad teada ja hakkavad uskuma, et „demokraatlike riikide“ valitsejad tahavad tõemeeli luua kodanikuühiskonda, kus rahvas osaleks reaalselt tähtsate otsuste arutelul ja vastuvõtmisel. Aga selle ühiskonna tekitamise probleemidega las tegelevad võimalikult paljud, igaüks oma pisikese osaga. Peaasi, et ei tekiks terviklikku arusaamist ega, Jumal hoidku, rahva ühist koostöötahet, sünergiat.

Rahva koostöötahte, ühise eesmärgi nimel tegutsemise halvamiseks teavad rafineeritud valitsejad sadu mooduseid. Need on madala massikultuuri, ründavate naudingu- ja tarbimisharjumuste propageerimine, loomalike instinktide, vägivalla, pornograafia ja homoseksualismi kultiveerimine massimeedias, virtuaalse maailma sõjakas sissetung inimeste isiklikku ellu jne.

Küünilise vägivalla lubatavus, karistamatuse tunde tekitamine kohtute hambutu tegevuse tõttu, parlamendi, valitsuse, riigiametnike ja politsei hoolimatus rahva murede suhtes ning nende endi poolt rahva vara varjamatu vargus on kõik kokku hakanud välistama normaalset inimlikku suhtlemist. Eestis on kõiki neid tendentse aidanud süvendada ja inimeste vahele vaenu külvata valitsejate poolt käpardlikult ja suure ebaõiglusega läbi viidud erastamiskampaaniad, põllumajanduse ja külaelu ning rahvusliku tootmise hävitamine, varguste ja korruptsiooni vohamine riigiasutustes ja suurettevõtetes ning moraalse lumpeni eksponeerimine elu peremeestena.

Vaatleme alljärgnevalt lühidalt, milleni see kõik on viinud Eesti „demokraatliku“ vabariigi tänaseks, anno 2008.

Eestlane on rahvusena väljasuremisohus, sest kestmajäämiseks jääb igal aastal sündimata üle 10 000 lapse. Kestab ja süveneb tarbimis- ja naudingumaania, jätkub moraalsete väärtuste väärastumine. Aastast-aastasse kasvab enneaegsete surmade arv (avariid, enesetapud, ravimatud nakkushaigused jne.). Valitsejate poolt kehtestatud ja vägivaldselt kultiveeritav küündimatu elukorraldus on elanikelt võtnud elutahte ja kindlustunde. Me elame pealesunnitult valesti, sest valitsejad propageerivad meile võõrast ameerikalikku elulaadi. Võimutsev erasektor on valitsejate endi mahitusel nõrgestanud riigi viimse piirini, ebamäärane kolmas sektor ei suuda kaasa rääkida olukorra normaliseerimiseks. Seltsidel ei  ole tugevaid liidreid ja praktiliselt puudub finantseerimine. Elujõulise ühiskonna säilimiseks peavad kõik kolm (riik, ettevõtja ja vabatahtlik tegevus) tegutsema koos, mitte igaüks omaette. Sel ajal kui valitsejad koos endile allutatud meediaga ülistavad ainult võitjaid ja häbistavad kaotajaid, hääbub rahvas omal vabal maal omaenese sisemise jõu ja üksmeele puuduse tõttu.

Peame uuesti õppima elama normaalsete inimeste mõõdetega, väikeste rahvaste väärikas peres, mitte ülisuurte ambitsioonikas maailmas. Ja lõpetama alatiseks idiootlike loosungitega, nagu: „15 aastaga 5 rikkama Euroopa riigi hulka!“. Me peame teadma, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu tahame minna. Meie orientatsioon peab olema elu kvaliteedi arendamine maal (valitsejad teevad praegu kõik selle hävitamiseks!) ning panustada tuleb rahva tahtele õppida ja areneda (mitte naudelda ja tarbida, mida valitsejad üle kõige propageerivad).

Inimesed on juba hakanud kapselduma oma isiklikku maailma ja loobunud ühiskonna parandamise katsetest ühiste jõududega. Eestlane on hakanud pigem teist eestlast kartma, selle asemel, et teda usaldada, toetada ja tema peale loota.

Tuleks uuesti sõnastada rahvastikupoliitika, mille olulisemaks osaks on perepoliitika. Seadused peaksid läbima perepoliitilise analüüsi, et saada teada, mida uus seadus toob kaasa perele, lapsele, kodule. Seni aga see seltskond, kes end riigiks peab, on riigi juhtimise teemadel ainult arvanud, oletanud ja eeldanud, ega tahagi midagi teada kodanikuühiskonnast. Aga väärikaks kodanikuks saab kasvada ainult kodanikuühiskonnas!

Kas, kuidas ja mis keeles peaks sellises olukorras rääkima kodanikuühiskonna loomisest?

Täpselt samuti, nagu teadlased käsitlevad seniajani universumit materiaalse objektina, käsitlevad valitsejad-poliitikud inimühiskonda manipuleerimise objektina, milline eksisteerib ainult nende ambitsioonide rahuldamiseks ja iseendi arutute kulutuste katmiseks. Vahe on ainult selles, et universumis ei suuda keegi seista Looja tahtele vastu, kui Ta on võtnud nõuks mateeria energiaks muuta, inimühiskonnas aga on valitsejad otse eluliselt huvitatud sellest, et inimmassi madaldada nii materiaalseks, kui iganes võimalik.

Kultiveerides igati madalaid kirgi ja külvates vaenu inimeste ning rahvaste vahel, on valitsejad selles osas saavutanud märgatavat edu. Ja mitte ilma inimeste endi abita!

Kodanikuühiskonna arenguks on esmase ja peamise eeldusena vaja selles materiaalses inimmassis tekitada ühtse mõtlemise, arusaamise ja koostöö tahe, sünergia, mis arenedes ja kasvades looks tingimused manipuleerimise objektilt üleminekluks kõrge teadlikkuse ja sotsiaalsete vajadustega subjektiks, kellele kuulub (vähemalt veel Põhiseaduse järgi!) riigis võim ja õigus iseendi saatust määrata.

Niisama lihtne see ongi – vaja ainult hüpata objektilt subjektile! Kui materiaalses maailmas (enamik teadlasi ei suuda ju maailma kujutada energeetilisena!) ei piisa 100 miljardit krooni maksvast hiigelseadmest, et materiaalsetest osakestest saada kasvõi üksainus „jumalaosake“ (loe: energia), siis inimühiskonnas materiaalseks madaldatud inimmõistusesse kodanikuühiskonna mõtte süstimine on mõõtmatult raskem ülesanne. Sisuliselt tähendabki kodanikuühiskonna loomine mateeria muutmist energiaks, st. materiaalse lihakeha muutmist energeetiliselt toimivaks subjektiks. Nagu me nägime, pole see õnnestunud isegi juhul, kui keegi muundamisele vastu ei seisa. Kodanikuühiskonna tekkele on vastuseis valitsejate poolt aga üleüldine ja mäekõrgune. Kuigi, jah, sõnades ollakse nõus, luuakse fonde, korraldatakse konkursse ja eraldatakse isegi pisut raha. Senikaua, kuni erinevad teadlased ja inimgrupid tegelevad kodanikuühiskonna probleemide uurimisega eraldi, tootes erinevaid nägemusi ja suurendades sellega veelgi segadust üldise pildi nägemiseks, on poliitikud-valitsejad rahul. Piisab aga kellelgi pakkuda süsteemset nägemust või isegi ainult lahti seletada asja olemust, näidates sellega teed probleemile lähenemiseks, kui valitsejate peades süttib punane tuluke. Kui antud ridade autor, soovides koos kaaslastega osaleda Kodanikuühiskonna Sihtkapitali konkursil, külastas sel eesmärgil mõningaid Eestis kodanikuühiskonna temaatikaga tegelevaid asutusi ja teadlasi ning viitas sealjuures Ülo Vooglaiule kui kodanikuühiskonna loomise süsteemse teooria loojale ja vaieldamatule autoriteedile selles küsimuses, tekitas hr. Vooglaiu nimetamine teravat vastuseisu koos mõistaandmisega, et hr. Vooglaiu nägemus kodanikuühiskonna loomisest ei leia kindlasti žürii poolehoidu. Ja seda kindlasti mitte nende asutuste ja teadlaste kartusest oma leivapalukese pärast, vaid valitsejate poolt on loodud teatud hoiakud süsteemselt mõtlevate isiksuste suhtes, kes võivad ohustada nende heaolu ja oleksid suutelised adekvaatset informatsiooni inimesteni viima.

Kui puuduvad argumendid asja käsitluse vastu, pööratakse rünnakud isiku vastu. Ajaloos tuhandeid kordi sündinud tõsiasi!

See pole kaugeltki ainult Eesti probleem. Samasugune olukord valitseb kõigis nn. „arenenud demokraatlikes“ riikides. Ainult selle vahega, et neis maades eraldatakse selleks otstarbeks märgatavalt rohkem raha. Rohkem raha, rohkem sellega tegelevaid inimesi, enam omavahel raha saamise nimel kisklevaid gruppe ja järjest enam erinevaid teooriaid ning nägemusi sellesama kodanikuühiskonna tekitamiseks. Ei usu, et Taanis oleks kodanikuühiskonna arendamisega jõutud Eestist kaugemale, vaatamata selleks otstarbeks 2% eraldamisele riigi eelarvest.

Kus on siis väljapääs? Kas me peaksime üldse kodanikuühiskonna loomise mõttest loobuma? Ei, kindlasti mitte! Loobumine tähendaks liitumist tollesama massiinimeste seltskonnaga, kes kõigil järgnevatel valimistel ikka ja jälle samade valitsejate poolt hääletavad.

Meil on vaja esmajärjekorras leida iseseisvalt mõtlevaid inimesi, kes pole veel loobunud lootmast ja võitlemast ning kes on võimelised valitsejate omast erinevat tarkust vastu võtma. Taolisi inimesi polegi õnneks nii vähe. Järgmiseks sammuks oleks kodanikuühiskonna loomise süsteemse käsitluse väljatöötamine, materjalide tiražeerimine ning massimeediasse viimine. See nõuab raha.

Raha saamiseks on ilmselt kolm arvestatavat võimalust:

1) Osalemine oma projektidega erinevatel konkurssidel, näidates projekti lõpp-eesmärgina mitte süsteemi loomist, vaid probleemi osalist lahendamist. Selline lähenemine ei pruugi jõuda valitsejate teadvusse ning loob võimaluse saada finantseeritud.

2) Leida aateline, arukas, julge ja oma rahva kestmajäämise nimel annetuseks valmisolev sponsor. Mäng lahtiste kaartidega.

3) Arvestades vähest kontrolli Euroopa Liidu arengufondidest makstavate rahade üle, leida aruka ja aatelise juhtkonnaga organisatsioon (ministeerium, kohalik omavalitsus, sihtasutus, MTÜ, fond vms.) ning selle egiidi all koostada iseseisev projekt, kasutades jällegi asjade nimetamist valitsejatele vastuvõetavas ja aktsepteeritavas vormis.

Kui on õnnestunud selliselt välja töötada ja publitseerida selge nägemus koos selle ellurakendamise tehnoloogiaga, peaks järgnema kauakestev ja suurt vaeva nõudev töö informatsiooni viimiseks võimalikult suurema hulga inimeste teadvusse. See tähendab rahvakoosolekuid, artikleid, brošüüre, raamatuid, kinofilme, raadiosaateid jne. Sel etapil pole enam võimalik varjata meie tegelikke eesmärke ja suure tõenäosusega algab massiivne rünnak valitsejate poolt meie meeskonna erinevate liikmete vastu. Et mitte jääda kaotajaks selles ebavõrdses võitluses, peame selleks ajaks olema kindlustanud oma tagala massilise rahvatoetusega. Parimaks lahenduseks on uut tüüpi rahvapartei loomine („Kodanike Ühendpartei“, „Eesti Elujõud“, „Kodanikuühiskond“ vms.), kuhu võiksid koonduda arukad, aatelised ja iseseisvalt mõtlevad ning toimivad inimesed. Uus partei peaks olema vaba poliitilisest sõnavahust ja omakasupüüdlikkusest, suure juhi kultusest ja lömitamisest nii sise- kui välisautoriteetide ees. Eesmärgiks oleks loomulikult pääs seadusandlikesse organeisse, et võimu teostamise kaudu hakata reaalselt rahvast ja riiki teenima. Sellise partei loomisele peaks eelnema suur töö isamaalise tegevusega klubide, ühenduste, seltside, MTÜ-de jms. tegevuste ja jõudude ühendamiseks, et luua tingimused ühise koostöötahte, sünergia tekkeks.

See oleks üks võimalikest teedest manipuleeritavast rahvamassist objekti muutmiseks iseseisvalt mõtlevaks ja oma sotsiaalsete õiguste eest võitlevaks energeetiliseks subjektiks.

Tulgem siis kokku ja tekitagem Eestimaale võimas energeetiline „must auk“, mis neelaks kogu eestlasele mitteomase elukorralduse ja aitaks meil tagasi pöörduda aruka ning areneva ühiskonnakorralduse juurde.

Meie kohus on näidata, et eesti rahvas on väärt paremat juhtimist ja väärikamat saatust. Me võlgneme selle tulevastele põlvedele.

Tallinnas, 3. oktoobril 2008.a.
Valter Sääsk, MTÜ „Eesti Vabadusliikumine“ esimees