Autor: Valter Sääsk

Euroopa Liidu materjalidega tutvunud ja talumehe tarkust hindava inimesena ütlen kohe ära, et need ei ole võrdväärsed mõisted, nad ei ole isegi võrreldavad, veelgi enam, nad on sügavas vastuolus. Püüdes mingis vastuolus selgusele jõuda, peaksime mõlemale osapoolele andma võimaluse end argumenteerida.

Isegi vanad roomlased ütlesid: “Audietur et altera pars” – kuulake ära ka vastaspool! 

Euroopa Liidu propagandamasin töötab aga ainult ühesuunalisena ja eurodirektiivid nullivad ära mitte ainult liikmesriikide kohalikud seadused ja tavad, vaid on asunud aastatuhandete jooksul talletunud talumehelikku tarkust enda omaga asendama ja ära keelama inimese loomupärast õigust ise otsustada oma toidulaua, olme, eluviiside ja ka tervise üle. Ehk teisisõnu, euroametnikud on võtnud endile võõrandamatu õiguse meie eest otsustada, kuidas istuda ja astuda, mida süüa ja juua, millistes tingimustes elada, mida tõve korral peale määrida või sisse võtta, jätmata vähimatki võimalust vastaspoolel oma argumente esitada.

Euroopa Liit on nagu karuputk, mis looduse ja loomu vastaselt tungib meie õuele. Mäletame veel mitte kaugest minevikust, kuidas N Liidu suured mitshurinlased käsu korras vabatahtlikult külvasid meie põldudele karuputket. Selle nektarist täis õied pidid pilgeni täis jootma meie mesilinnud, tema lehtedest ja vartest pidi saama maitsvat ja mahlast haljasmassi piimakarjale, karuputke kaitsvates saludes pidid oma kohtumisi määrama armastajapaarid. Tegelikkus osutus millekski muuks. Mesilased surid mürgisest nektarist, vissid keerasid karuputke silo poole tagumise otsa ja inimestele tekitas ka tühine kokkupuude karuputkega mürgitusi ja nahakahjustusi. Nüüdseks on karuputkest saanud meie põldude nuhtlus, mille hävitamisega teadlased ja põllumehed edutult vaeva näevad. Midagi väga sarnast on sündimas Euroopa Liiduga. Sel ajal kui meie riigiametnikest mesilinnud hardunult joovad Euroliidu nektarit, mida neile teeseldud naeratusega mokale määritakse, haaravad välismaalaste karuputke-kolooniad ühe Eestimaa tüki teise järel. See on samasugune vägivaldne sekkumine meie rahva elukorraldusse nagu sovjetlik karuputke külvamine põldudele.

Autoritaarse ametnike diktaadi kehtestamine erineva kultuurilise, ajaloolise, olmelise ja klimaatilise taustaga rahvaste üle tähendab politseiriigi taassündi. Paljud suured diktaatorid ja julmurid on üritanud inimkonna ajaloos erinevaid rahvaid ühe mõõdu järgi mõõta ja kõik nad on ebaõnnestunud, jättes endast maha laastatud maa ja mõõtmatud inimlikud kannatused.

Nüüd seisame siis järjekordse ilusate sõnade ja lubadustega varjatud eksperimendi lävel, kus väidetavalt meie endi vaba valiku (kelle valiku?!) järgi üritatakse meid vägisi tirida “helgesse homsesse”. Selles homses peavad kõik meie kilud ja räimed kasvama euromõõdu pikkuseks, meie viljaterad Baieri õllevilja suuruseks, õunad – pirnid –ploomid pakatavalt punapõskseks, kurgid euromalli järgi kõveraks, meie toidulaud peab aga särama europakendisse kängitsetud keemiast ja konservantidest, koduapteegis ilutsema ainult suurte rahvusvaheliste ravimikontsernide poolt toodetud mürkained jne. Piltlikult õeldes peaksime ka ise muutuma ajapikku ühepikkusteks, ühepaksusteks, tunnistama sama usku ja mõtlema samu mõtteid. Muidu ei vasta eurostandardile! Kui aga juhtumisi meie klimaatilises vööndis teravili ei suvatse saavutada Kesk-Euroopa mustmullas kasvanud vilja mõõtmeid, siis näeb eurodirektiiv ette selle kasutamist ainult loomatoiduks. Eurooplase nägu eestlane söögu nüüdsest ainult kunstväetisest ja herbitsiididest pakatavat Euroliidust imporditud viljatera! Kui aga mõni aborigeen ei taha ühtset eurojalga astuda, siis seatakse tema kõrvale politseinik, inspektor, jälgija, eurovaatleja või mõni muu priileivasööja. Varem meid normaalselt teenindanud ja nõustanud riigiametnikud ongi juba muutunud inspektoriteks, kelle ainus funktsioon on karistamine. Isegi arstid ja veterinaarid ei ravi enam inimesi ja loomi, vaid kontrollivad kohustuslike euronõuete täitmist, et meie kodude ja töökohtade seinad, laed, põrandad, köögid ja kempsud oleksid eurodirektiivile vastavad. Kui ei vasta – karistada, sulgeda,

likvideerida, ära keelata. Ainuüksi möödunud aastal tunnistati enam kui 80% toiduaineid tootvatest ja töötlevatest ettevõtetest ja 95% lasteasutustest euronõuetele mittevastavaiks. Kui aastasadu on arukad lapsevanemad oma kasvavatele lastele püüdnud anda erinevaid tooreid juurvilju, salateid, seemneid, idusid, mett ja muud väärtuslikku looduslikku toitu, siis nüüd ei tohi lasteasutused enam kohalikult aiapidajalt või loomakasvatajalt puhast, looduslikku ja keemiavaba saadust osta. Toidukäitlemise eurotingimusi suudavad täita ainult vähesed monopoolsed suurettevõtted, kes siis masstoodangut rohkete konservantide, säilitus- ja värvainetega rikastavad ning ……. tekivad juurde terved armeed allergiat, gastriite, neuroose ja muid raskeid haigusi põdevaid inimesi, kellest omakorda tehakse farmaatsiakontsernide medikamentide sõltlased. Ja ongi inimeste tahe, valikuvabadus ja otsustusvõime murtud, temast on saanud väike hammasrattakene suure euromasina hästi õlitatud mehanismis. Ise ju tahtsime! Eks see vist meie europüüdlus ongi.

Et illustreerida eelpool toodud mõtteid reaalsete faktidega, lubatagu mul lühidalt refereerida hiljuti Inglismaal ilmunud artiklit, milles löödi häirekella Euroliidu poolt naturaalsete toitainete, taimsete toidulisandite, mineraalainete ja muude looduslike produktide kasutamise keelustamise vastu. Nimelt kavatseb Euroliit farmaatsiatööstuse suurkontsernide survel viia sisse mahukad täiendused Euroliidu meditsiinilistesse direktiividesse, millega kõik looduslikud ravimtaimed, toidulisandid, aastatuhandeid inimlike vaeguste vastu kasutusel olnud loomsed ja taimsed vahendid tunnistatakse ravimiteks, milliste tootmine eeldab ülikallite litsentside olemasolu. Iga mineraal, vitamiin või looduslik ravim muudetakse euroametnike poolt läbiviidavate absoluutselt mittevajalike katseprogrammide subjektiks, mille alusel siis antakse välja vastav litsents. On selge, et sellise üleregulatiivse hulluse peamised võidumehed on suured rahvusvahelised ravimitootjad, firmad, kellele on jõukohane masstoodangu ülikasumitest kallite litsentside eest maksta. Kaotajateks jäävad loomulikult väikesed tervislikke toidulisandeid tootvad ettevõtted ja muidugi meie teiega, tarbijad.

Nii näeb uus Euroliidu toidulisandite direktiiv ette kõrvaldada müügilt üle 300 nimetuse laialt tuntud ja populaarset mineraalainet ning toidulisandit ja kehtestada ranged limiidid ülejäänute tootmisele. Vähe sellest, et nimetatud direktiivi kehtestamine muudab olematuks senise praktika looduslike toiduainete kasutamiseks preventatiivses tervishoius ja teraapias, määrab ta kogu selle inimtegevuse valdkonna pikaajalisele väljasuremisele. Piisab ainuüksi ühe nõudmise mainimisest, mille järgi taimsetele preparaatidele litsentsi saamiseks peavad nad end tõestama 30 aasta jooksul! Kuigi nende 300 keelatud loodusliku aine nimistut ei ole veel kättesaadavaks tehtud, võib juba veendunult väita, et keelu alla langevad kõik väljastpoolt Euroliitu imporditud preparaadid ja toidulisandid, s.h. mumio, tuntud Siberi eliksiirid zen-zenist, kuldjuurest, seedriseemnetest jne. ja loomulikult meie endi taruvaik, astelpaju, saialille, takjajuure, nõgese jpt. preparaadid. Milline jälkus euroametniku peenele ninale – nahkhiire sõnnikust mumio ja mesilase väljaheidetega pikitud taruvaik!

Kuigi on ilmne, et selle Euroliidu poolt rahvaste vastu kavandatava järjekordse kuriteo mootoriks on farmaatsiakontsernide lobbistid, kes demagoogia, shantaashi ja äraostmistega on suutnud seadusandjate ajud pöörata neile vajalikku suunda, ilustavad euroametnikud oma vägitegu juttudega suurest hoolest inimese tervise eest. Et ta jumala pärast omaenese suuses lolluses midagi litsenseerimatut sisse ei sööks!

Nimetatud eurodirektiivid, millistest osa on juba Europarlamendi poolt läbi hääletatud, vaatamata miljonite inimeste protestidele, keelavad ära ka selliste looduslike preparaatide kasutamise, millised on tunnistatud väga efektiivseteks inimese loomulikus võitluses vähihaiguse vastu. Põhjus on jällegi üheselt selge – looduslikud preparaadid on tõsiseks konkurendiks ravimitootjatele–hiiglastele, kes igal aastal paiskavad turule sadade miljardite dollarite eest vähivastaseid keemilisi ja kiiritusravimeid, millised pahatihti kiirendavad haiguse kulgu. Sellest laekuvad hiigelkasumid panevad kontsernide esindajad Euroliidus aktiivselt oma lobitööd tegema. Ja nõnda hakkavad mitte kellegi poolt valitud euroametnikud meile varsti dikteerima, milliseid vitamiine, mineraalaineid ja toidulisandeid me võime sisse võtta ja milliseid ravimtaimi kasutada.

Kui inimeselt võetakse ära õiguslik kaitse oma varale, teda ümbritsevale loodusele, harjumuspärasele olmele ja tavadele, allutatakse ta tundetute ametnike suvadele, muutuvad ausad, andekad, elusloodusega lävivad ning iseendaga toimetulevad inimesed abituteks ja alandatud käsutäitjateks, tühisteks hallideks molekulideks globaliseeruva maailma rahajõmmide diktaadi all.

Kas tõesti uhke ja iseseisev eesti inimene, keda ei suutnud murda 700-aastane orjapõli, on nüüd äkki pimestatud eurokõrinate võltssärast ja eurolaualt pudenenud raasukestega ära ostetud? Talumehelikult tark maainimene ei laseks seda endaga kunagi sündida! Eurohullus on algusest peale olnud eliidi äriprojekt, mille liikumapanevaks jõuks on ametnike taskutesse pudenev euroraha ja silmapiiril terenduvad kõrgepalgalised soojad eurokohad valitutele. Oma riigi ja rahva pärast südant valutav aateline eestlane ei peaks selles absurditeatris osalema. Kas me tõesti tahame pärandada oma lastele ja lastelastele direktiivide, kvootide, normide ja nõuetega küllastunud korrumpeerunud ja priiskavalt raiskava karuputkes orjariigi? Või valime looduslähedase, maakeskse, aruka talumehe tarkusega hoitud, armastust, vabadust ja meie kaunist keelt säilitava esivanematelt päritud sünnimaa?

Valiku peame tegema juba septembris.

Juuli 2003.a.

Valter Sääsk, MTÜ “Eesti Vabadusliikumine” esimees