Autor: Ülo Vooglaid
Inimestel on kombeks oodata ja kannatada, loota ja uskuda, et oli mis oli, aga küllap läheb elu varsti jälle paremaks. Inimesed kannatavad, kui nad usuvad, et juhtkond on aus, arukas, töökas ja usaldusväärne. Inimesed sisendavad endale ja teistele, et elu, eriti igasugune üleminek, on väga keeruline ja ei taha tunnistada, et mõni üleminek võib osutuda altminekuks. Inimestel on mitte ainult unistused ja lootused, vaid ka mõõt ja piir. Kui katkeb usk ja usaldus, siis võib katkeda ka kannatus.
Praktika näitab, et ühiskonnas saab mingi aja väga paljusid petta. Teame ka seda, et petta ei saa kõiki kogu aeg.