Austatud klubikaaslased,

Kätte on jõudnud aasta viimane päev. Enne kui vahetub aasta, heitkem pilk tagasi. Kas me tegime kõik, mis plaanitud või kas jõudsime üldse kuhugi. Aastat alustasin optimistlikult lootes, et jõuame viia klubi tegevuse maakondadesse ja iga ettekandekoosolekuga lähemale sammukese Eestluse Elujõu uue kongressi ettevalmistamises. Paraku sündmused Eestis vaheldusid kiiremini kui oodata oskasime ja tuleb tunnistada, et pigem vaatasime rongi tagatulesid. Siiski ESM osas suutsime tekitada mingigi arutelu ühiskonnas ja panna inimesed kaasa mõtlema.

Lõppeva aasta märksõnadeks meie ühiskonnas jäävad mitmete päästekomandode sulgemine, ACTA, õpetajate streik, erakondade varjatud rahastamine, ESM, arstide streik,  Harta 12.

Rahvaloenduse tulemused näitasid, et  viimase kümne aastaga on Eesti kaotanud umbes 76 000 inimest. Maakonnad tühjenevad vääramatult: kümned tuhanded tööjõulised kätepaarid on leidnud tegevuse piiritaga.  Kui möödunud 20 aastat maapiirkondade eluspüsimine on olnud nn vana rasva peal, siis nüüd enam seda rasva ei ole: järgmised 20 aastat samas taktis jätab maapiirkonna pea püsielaniketa.

Tänase valitsusliidu eesmärkidest loeme, et  kodanike täisväärtusliku elu ning tõhusalt toimiva riigi saavutamiseks peab Eesti riigi- ja kohalik haldus järgnevatel kümnenditel arvestama elanikkonna jätkuvalt linnastumise ja vananemisega (http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm/kodanike-riik).

Kas elanikkonna linnastumine ja vananemine aitab kuidagi kaasa põhiseaduse preambulas toodud eesmärgi -rahvuse säilimise- kindlustamisel?!

Sellist tegevusprogrammi nähes jääb vaid nentida, et Eesti riigist on saanud kaootiline projektidepõhine katselava ja  sarnase arutu poliitika jätkudes tuleb meil maha matta igasugused illusioonid Eesti rahva kestvuse jätkusuutlikkusest.

Head klubikaaslased,

tuleb tunnistada, et viimase 20 aasta jooksul ei ole suurim oht Eesti rahvale olnud mitte idast ega läänest, vaid suurimaks ohuks on saanud meie omad Eesti inimesed – küündimatu poliitiline juhtkond, kes on keskendunud riigijuhtimisel ainult isiklike hüvede säilitamisele. Riigimehelikkus on unustatud, vastutustundest rääkimata! Kaasa on aidnud sellele nii meie haridussüsteemi devalveerumine kui ka üleüldine väärtussüsteemi umbmäärastumine. Edasiseks kestmiseks on uue ärkamisaja vajadus kätte jõudnud.

Kui me tahame säilitada rahvust, siis kõige olulisem asi on positiivne iive! Kui seda ei ole, kaotab automaatselt mõtte ka omariiklus koos kõigi seda koos hoidvate komponentidega! Seega peaks olema esikohal hoopiski iibekordaja tõstmine 2,1-le ning kõik protsessid peavad olema sellele eesmärgile allutatud! Põlvkondade järjepidevus loob kindlustunde, millest täna ühiskonnas niiväga napib! Kindlustunde puudus on see,  mis viib inimesed täna Eestist ära ja samas on see ainuke tee, kuidas tagada täisväärtuslik elu.

Eesti rahvus on kestnud läbi sajandite tänu talukultuurile ja seega on eluliselt oluline meie säilimise seiskohalt ka maaelu taastamine. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused oma elukohta valida nii maal kui linnas. See eeldab uue, koostööl põhineva mõttelaadi kujundamist: edasiviiv jõud ei ole ühiskonna positiivses arengus mitte konkurents, vaid koostöö! Konkurents toimib ka koostööühiskonnas, kuid ainult konkurentsile ei saa ühiskonda üles ehitada. Pelgalt konkurentsiühiskond tekitab üle laipade mineku mentaliteedi, kus uppuja päästmine jääb uppuja enda asjaks. Me peame õppima arvestama teiste inimestega, mitte lähtuma ainult enda hetkeheaolust. Isikliku õnne vundament peitub töös iseendaga ja inimsuhetega.

Maaelule tuleb täna leida oluline eelis, et tekiks inimeste liikumisel vastupidine tendents tänapäevasele linnastumisele, sest linnastumine mitte ei tõsta iivet, vaid kahandab seda märkimisväärselt! Meil tuleb õppida väljuma massipsühhoosist, mis räägib, et õnn peitub globaliseerumises – keegi ei ole seda õnne veel oma silmaga näinud. Sellega on kaasnenud ühiskonnas ainult stress ja hoolimatus. Mulle meeldib siinkohal teleprodutsent Tuuli Roosma tulevikunägemus: „Mitte Euroopa Liit, vaid rahvakillud, kogukonna killud. Tahaksingi/…/ kolida maale, elada väikeses kohas, lapsed käiksid väikseses külakoolis ja mina ajaksin kogukonna asja. Antiglobaliseerumine on uus suund.“

Tuleb anda tagasi see võimalus, mille meie poliitikute Euroopa Liidu ja globaliseerumishullus on inimestelet ära võtnud! Tõhusamaks hoovaks oleks maksuvabastus kindlates maapiirkondades elavate inimeste tegemistele.

Head inimesed, meie peame ise õppima enda eest seisma ja julgustama/kutsuma teisi seda tegema! Olulisem kui omariiklus on Eesti rahvas. Riik peab teenima rahvast, mitte vastupidi. Eesmärgipäraselt vajab korrastamist kogu riiklik juhtimissüsteem. Tuleb lõpetada suurriigi mängimine ja kaotada mõttetud dubleerimised, alates valitsemissüsteemi muutmisest. Võiks mõelda sellele, et anda presidendile peaministri õigused ja lõpetada mitme meeskonna ülevalpidamine.

Lõpuks on kõik meie endi kätes- kas laseme veevoolul end kaasa kanda või kujundame seda ise.

Soovin, et uus aasta saaks Eesti Klubile olema aasta, kus leiame selle tee, kuidas kaasa aidata eestluse edasisele kestmisele ega jääks pelgalt statisti rolli! Me oleme üks suurema intellektuaalse potensiaaliga ühendus Eestis, kuid kas me suudame ja tahame seda rakendada!?  See sõltub meie igaühe aadetest ja panusest.

Tänan Eesti Klubi juhatust ja Eesti Klubi  aktiivseid liikmeid jätkuva panuse eest klubi töös osalemisel kui ka ühiskondliku arengu edendamisel läinud aastal! Tänan president Rüütlit võimaluse eest, et oleme saanud kasutada klubi koosolekute läbiviimisel Kadriuorus asuvaid ruume!

Mati Väärtnõu
Eesti Klubi president