Kas edukuse mõõdupuu või pürgimus eikuhugi?

Kogu uue iseseisvusaja oleme olnud kuhugi teel. Parema hariduse poole, edukama riigi poole, suurema vabaduse poole. Selleks arvasime, et parim tee on Euroliit, mis  peaministri arvates saanuks hüppelauaks lausa viie rikkama riigi hulka pääsemiseks. Euroliidust omakorda leitakse, et läbi selle ühenduse suudame paremini konkureerida Ameerika ja Hiinaga.

Aga kas keegi on ka mõtelnud, et miks meile seda kõike vaja on?! Mis on see tegelik edukuse mõõdupuu, mille järgi end võiksime seada?!  Miks me peame olema edukad konkureerimises Ameerika ja Hiinaga?! Milline on see parem haridus ja mis me sellega peale hakkame?! Mida annavad meile need paremad võimalused?! Lõpuks, mida annab meile see rikkus, mida me nii taga ajame?! Kas me elame sellest kauem? Kas meie tervis on sellest parem? Kas me omame läbi selle rohkem lähedasi sõpru või tervenevad sellest peresuhted? Kas me oleme sellest õnnelikumad?!  Või on meie ainuke eesmärk see, et surres saaks keegi mõõta kokkukuhjatud vara hulka, mille läbi tõstetaks meid poodiumile austusavalduste saatel?!

Kallis rahvas, kas ei ole mitte nii, et me oleme oma elu ära raisanud?  Selle asemel, et elada, pühendada oma aega oma lähedastele, tunda rõõmu sellest, mis meil on ja mis meid ümbritseb, me ainult tõttame kuhugi. Näib, et püüame oma varju, sest kunagi ei saa sellest küllalt. Alati on meil vähe raha, haridust, asju ja me leiame üha vähem selle kõrvalt aega iseendale ja oma lähedastele. Tulge ometi mõistusele inimesed ja mõtelge, kas sellist arulagedat elu me tõepoolest enesele soovisime kui unistasime iseseisvast Eestist?!

Kui muidu ei oska enam maailma olulisi asju märgata, proovige oma laste pealt õppida. Vaadake, kas pidev mänguasjade juurdekuhjamine teeb neid õnnelikuks või teeb seda hoopiski isa-emaga veedetud kvaliteetaeg midagi koos meisterdades, matkal või kalal käies või midagi muud koos tehes. Ükskõik kuipalju mänguasju lastel ei oleks, alati kordub üks muster: vanad mänguasjad jäävad  unustusse ja rahulolu saavutamiseks on vaja üha uusi asju.

Nii on ka meil endil: vahet ei ole kuipalju asju, võimalusi, vahendeid meil on, alati on neid vähe. Enamus on valmis loobuma isegi oma tõekspidamistest, peaasi, et kättevõidetud elustandard ei langeks. Ikka ja jälle leitakse end mõtlemast, et meil on vaja veel seda ja seda ning küll siis jääb aega oma lähedaste seltsis olla. Reaalsuses seda aega ei jää ega tule. Lõpuks me isegi ei mõtle, vaid masinlikult käime harjumuspärast rada, kuna oleme end sidunud hulga kohustustega, mis ei lõpe enne kui maine elu otsa saab. Meil ei jää aega iseenda jaoks, laste ega vanemate jaoks. Püüame hädapäraselt nendega toimetada nii, et nad meie elutempot ei segaks. Nii paneme lapsed varakult lasteaeda ja vanemad vanadekodusse, et meil endil jääks enam aega edukuseredelil üles pürgimiseks. Paraku jääb loodetud õndsus tulemata ja mingil hetkel leiame endid ise vanadekodust, sest meie eeskujul ka lastel ei ole aega meiega tegeleda.

Edu kultuses trambime jalge alla kaasinimesed. Ainult võitjad on hea elu ära teeninud. Kõik teised on oma kehvas elus ise süüdi ja seega neile kaastunnet ei jagu. See, et suur osa ühiskonnast enam ots otsaga kokku ei tule, võitjaid ei huvita. Selle peale, et suur osa võitjatest võivad homme juba ise kaotajateks osutuda, mõtelda ei osata. Tegelikkuses sööb ainult materiaalsele edule ülesehitatud süsteem varem või hiljem oma lapsed. Parimal juhul jõuame Mehhiko tasemele, kus edukad peavad oma omandit kaitsma elektritaraga aedade peal.

Aga kas see on meie eesmärk? Me ju tahame kõigest tunda end õnnelikuna, hoolida ning olla hoolitud, lävida sotsiaalselt kaasinimestega, olla turvalises ja rahulikus keskkonnas ning tunda kõigest sellest rõõmu. Kas selleks on meil vaja olla viie rikkama riigi hulgas? Kas selleks on meil vaja pool elu õppida maailmas eri koolides? Kas selleks on meile vaja üha rohkem raha ja asju? Kas selleks on meile vaja Euroliitu?  Või piisaks sellest kui meid ümbritsev ruum oleks ülesehitatud jätkusuutlikkuse põhimõttel, kus lapsed hoolitseksid oma vanemate eest; kus terve peremudel on see kui mitmed põlvkonnad saavad elada võimalikult lähestikku üksteist toetades;  kus majandus on üles ehitatud isemajandamise põhimõttel;  kus eesmärk ei ole raha ning palju asju, vaid rõõmus ja eluterve ühiskond koos oma rahva ja kultuuriga?! Ma julgen väita, et oleme oma riigi juhtimise andnud inimeste kätte, kelle arengutee on jäänud pooleli ning  kes seetõttu ei tea midagi tegelikest väärtustest, mis teevad inimesed kordi õnnelikumaks kui seda suudavad raha ja asjad ning elu ülesehitamine sellele, kes kellele ära teeb.

Ameerikas on selline inimesterühm nagu amish-id, kes elavad viisil, mida viljeleti sada ja enam aastat tagasi. Nad küll lähtuvad kristlikest põhimõtetest, kuid see ei ole momendil oluline. Nad on õnnelikud oma elukorralduse üle, nad ei tunne puudust tänapäevasest kiirustamisest, nad ei ela asjade omamise nimel. Nad elavad oma elu ja nende arvukust loetakse juba 250 000 ringis  ning nende arv kasvab. Meid, Eestimaal elavaid inimesi, on ehk viis korda enam, kuid meie arv kahaneb  ja seda kiires tempos.

Äkki oleks aeg peatada see hullumeelne amokijooks oma riigiga Euroliidu kiirteedel ja pöörduda tagasi oma juurte juurde koos vildakate väärtushinnangute muutmisega?!  Meil ei ole vaja olla viie rikkama riigi hulgas, sest nii võime varsti olla rikas ainult oma rahva väljasuremise tempo poolest. Meile on vaja riiki, mis suudaks end ise majandada; meile on vaja riiki, mis väärtustaks inimese, pere, kogukonna; meile on vaja riiki, mille alustalaks on tugevad külad ja alevikud ning seal viljeletav kultuur, mitte üksikud tõmbekeskused.

Meile on eluliselt oluline ühtekuuluvustunne, mis liidab meid rahvana ning mille abil oleme me võimelised üle elama ka kõige raskemad arenguetapid Eestimaal! Selle eesmärgi nimel tuleb loobuda elamast homse arvelt ning elada tänases päevas, siin ja praegu! Tuleb loobuda tagaajamast suurt raha! Tuleb loobuda abstraktsetest eesmärkidest (a la kõik euro heaks, mis peaks meile kunagi õnne tooma), vaid see õnn tuleb teha iseenda kätega siinsamas: omas kodus, omas külas, omas linnas! Kui me õpime iseennast austama ja õnnelikuks tegema, siis sellega anname ka oma panuse maailma muutumisele paremaks!

Ma ei kutsu teid üles minema oma arengus sada aastat tagasi nagu amishid, vaid pöörduma tagasi väärtuste juurde, mis on läbi aastasadade hoidnud elu Eestimaal ning liitnud meie rahvast! Me suudame seda!