Kallid sõbrad,
Oleme siin, et väljendada oma rahulolematust tänase poliitika vedajate suhtes. Elamisloaskandaal, Euroopa Stabiilsusmehhanismi ilma põhiseadusliku analüüsita heakskiitmine, ACTA lepinguga seonduv, põllumajandusministri otsesõnu valetamine riigikogule ja mitte ainult see, viitab selgelt praeguse valitsuse ebakompetentsusele.
Leht 3 - 4
Mati Väärtnõu,
ettevõtja
Eesti Klubi president
Viimastel päevadel on uudistest läbi käinud, et Euroopa riikide rahandusministrid on jõudnud kokkuleppele Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) lepingu teksti osas. Viimane uudis räägib, et Euroopas toimub sellega seoses mitteametlik erakorraline peaministrite kokkusaamine.
13. jaanuaril toimus Eesti Klubi aruandlus-valimiskoosolek, kus vaagiti senitehtut, valiti senisest arvukam juhatus ja uus president, kelleks sai Mati Väärtnõu, isamaaliste ürituste korraldajana tuntust kogunud ettevõtja.
Oma juhatuse eilsel koosolekul avaldas Eesti Klubi toetust Toompea Haridusseminari algatusele avada läheneva Tartu rahu allakirjutamise 100-nda aastapäeva eel Tartus Jaan Poska Gümnaasiumi ruumides Tartu Kultuuridiplomaatia Keskus.
Mati Väärtnõu
Kogu uue iseseisvusaja oleme olnud kuhugi teel. Parema hariduse poole, edukama riigi poole, suurema vabaduse poole. Selleks arvasime, et parim tee on Euroliit, mis peaministri arvates saanuks hüppelauaks lausa viie rikkama riigi hulka pääsemiseks. Euroliidust omakorda leitakse, et läbi selle ühenduse suudame paremini konkureerida Ameerika ja Hiinaga.
Aga kas keegi on ka mõtelnud, et miks meile seda kõike vaja on?! Mis on see tegelik edukuse mõõdupuu, mille järgi end võiksime seada?! Miks me peame olema edukad konkureerimises Ameerika ja Hiinaga?! Milline on see parem haridus ja mis me sellega peale hakkame?! Mida annavad meile need paremad võimalused?! Lõpuks, mida annab meile see rikkus, mida me nii taga ajame?! Kas me elame sellest kauem? Kas meie tervis on sellest parem? Kas me omame läbi selle rohkem lähedasi sõpru või tervenevad sellest peresuhted? Kas me oleme sellest õnnelikumad?! Või on meie ainuke eesmärk see, et surres saaks keegi mõõta kokkukuhjatud vara hulka, mille läbi tõstetaks meid poodiumile austusavalduste saatel?!
Mati Väärtnõu
Täna tundub ketserlik olevat meenutada seda ülevat tunnet, mis valdas meid omariikluse taastamisel 90ndate alguses. Öölaulupeod, Balti kett- unustamatu õlatunne ja rahvuslik ühtsus. Tagasi saadud vabadus ja iseseisvus näis andvat rahvale uue elujõu. Paraku sellega kõik lõppes. Keegi ei osanud siis arvata, et juba 20 aastat hiljem peame tõdema: me ei ole osanud oma riiki valitseda ja oleme ise oma rahva hoopis hukule määranud. Selle asemel, et ehitada oma riiki üles, põgenesime kogu aeg mineviku varjude eest. Kogu meie teadlik riiklik poliitika toimus ainult ühel eesmärgil – kaugemale Venemaast. Selle sihi elluviimisel kadus kaine mõistus ja loogiline mõtlemine. Jäi ainult minevikuemotsioon. Selle tulemusena peame tõdema, et tänaseks on Venemaa eest kaitsmiseks ette võetud meetmed palju rängemate tagajärgedega kui ükskõik milline agressioon ida poolt seda saanuks või võinuks tekitada.
Autor: Valter Sääsk
Euroopa Liidu materjalidega tutvunud ja talumehe tarkust hindava inimesena ütlen kohe ära, et need ei ole võrdväärsed mõisted, nad ei ole isegi võrreldavad, veelgi enam, nad on sügavas vastuolus. Püüdes mingis vastuolus selgusele jõuda, peaksime mõlemale osapoolele andma võimaluse end argumenteerida.
Isegi vanad roomlased ütlesid: “Audietur et altera pars” – kuulake ära ka vastaspool!
Autor: Valter Sääsk
(Sõnavõtt Eesti Iseseisvuskongressil Paides 23.augustil 2003.a.)
“Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont!” Nõnda alustasid “Kommunistliku partei manifesti” kaks habemikku noormeest 1848.a. Marxi ja Engelsi manifestis olid esmakordselt välja kuulutatud peaaegu 150 aastat maailma hullutanud maagilised mõisted – vabadus, võrdsus, vendlus! Nende sõnadega huulil tõusid barrikaadidele sajad tuhanded töölised üle kogu Euroopa ja revolutsioonidelaine põrmustas nii mõnegi pehkinud monarhia.
Kahtlemata aitasid 1848.a. revolutsioonid kaasa demokraatia arengule Euroopas, uut hoogu sai ametühinguliikumine ja töölise, kui peamise materiaalsete väärtuste looja roll tõusis mõõtmatult kogu ühiskonna silmis. Tundus, et ühiskond hakkab sest peale arenema harmooniliselt ja õiglaselt, kuid seda kahjuks ainult seni, kuni teatud rahvustunnusega rikkad ning mõjuvõimsad isikud ja grupeeringud otsustasid maailma arengu oma tahtele allutada. Milleks oodata, kuni riigid ja rahvad ise oma valikud teevad? Meie teame paremini, mis neile hea on ja aitame kiiremini helge homse kätte toimetada.
Autor: Valter Sääsk
(Sõnavõtt ERARE näituse avamisel Toompea lossis 10. juunil 2009.a.)
Palju aastaid tagasi, veel päris noore mehena, siis kui ma hakkasin sügavamat huvi tundma ühiskonnateaduste ja riigijuhtimise probleemide vastu, sattus mulle kätte Niccolo Machiavelli monumentaalne teos „Il principe“, õigemini selle ingliskeelne tõlge „The Empire“. Kuna selle tõlkeid eesti või vene keelde tol ajal ei leidunud (vist ei ole neid seniajani!), püüdsin seda siis pureda inglise keeles. Muide, Machiavelli raamatut soovitaksin ma lugeda kõigil neil, kes iseend manipuleerides, partei-lojaalsena karjääri tehes või lihtsalt õigel ajal õiges kohas olles on sattunud riigitüüri juurde, et nad veidikenegi hakkaksid aru saama sellest, millega nad iga päev tegelevad…
Autor: Valter Sääsk
Inimkonna kogu teadaoleva ja ka meie eest kiivalt varjatava ajaloo kestel on inimeste kujutlusvõimet ärevil hoidnud universumi ja mõistusega elu tekke müsteeriumid. Astronoomid ja füüsikud, matemaatikud ja filosoofid ning paljude teiste teadusharude helgemad pead on piike murdnud oma versioone kaitstes ja nende eest võideldes.
Viimasel ajal on enamik teadlasi siiski saavutanud üksmeele selles, et universum koosnevat lugematust hulgast suurtest (galaktikad ja tähesüsteemid, planeedid ja muud suuremad ning väiksemad taevakehad) ja väikestest (füüsiline aines kogu oma mitmekesisuses aatomite ja selle koostisosadeni välja) aineosakestest, st. mateeriast. Universum ise aga aeg-ajalt kokku tõmbudes ja seejärel jälle „Suure Pauguga“ laiali paiskudes sündivat ikka ja jälle uuesti. Sõjakas materialism on suutnud ka universumi muuta suurte ja väikeste asjade konglomeraadiks, elutuks asjaks, mis alluvat ainult gravitatsiooni seadustele.